MEIE LUGU

I vaatus: Kohtumine (2007-2009)

Jane meenutus: Kui midagi on mu elus märgiliselt tähtis, siis on see saalihoki trenni minek. Kohtasin ülikooli ajal juhuslikult oma vanat võrkpalli trennikaaslast Viljandist – Margitit. Uurisime teine-teiselt kuidas läheb, millega tegeleme ja nii edasi. Tuli välja, et Maky käib saalihoki trennis. Mulle tundus see huvitav. Mõtlesin, et lähen proovin. Need hilisöised treeningud TÜ akadeemilises spordiklubis Ujula tänaval haarasid mind kohe kaasa ja kindlasti mängis saalihoki atraktiivsuses tollel ajal rolli see, et meeste ja naiste trennid olid tihti koos, vähemalt hooajavälisel ajal. Mäletan, et mingil hetkel liitusid meie trennidega mingid noored kutid. Üks tüüp jäi eriti eredalt meelde, kuna tal olid pikad juuksed ja peapael. Intrigeerivalt moeteadmatu! Ühel päeval pärast ühistrenni portesid kokku pannes juhtusin vaatama silma noormehele, kellega koos pidime portesid tõstma. Nii ilusad sinised silmad! Küsisin pärast trenni tüdrukute käest, et kes see uus kutt on. Tuli välja, et ta on juba jupp aega meiega koos trennis käinud. Ei tundnud teda ilma peapaelata ära! Alles nüüd, kus ta oli oma juuksed ära lõiganud, taipasin, et ta on ju tegelikult päris külgetõmbav. Asi hakkas susisema kevadel, traditsioonilisel meeskonna ja naiskonna hooajalõpu ühisüritusel Otepääl. Jane oli armunud – liblikad kõhus, pea pilvedes. Tollest ajast on meeles ilusad suured punased roosid, mis Paul mulle sünnipäevaks tõi, kohtumine Pauli vanematega Kapteni tänaval Kvissentalis, õhtused romantilised käest-kinni jalutuskäigud Ülejõe tänavatel. Omaette meeldejääv elamus oli roadtrip Pauli sõpradega minu venna, Ragnari juurde Hollandisse.

Pauli meenutus: Olin uustulnuk saalihoki seltskonnas, esimese aasta tudeng, kõik oli uus ja huvitav. Trennides naiskonnaga nagu ei suhelnud, kevadel ühisel lõpupeol Otepääl tekkis see esimene hetk Janega, õhtu edenedes sattusime kuidagi kahekesi õue ja siis see first kiss juhtus nagu iseenesest. Janega kohtudes olin 19, tema sai kohe 24, tundus nagu päris next level. Noorus, vabadus, armastus. Esimesel aastal Jane elas Ülejõe Raadi alguses surnuaia lähedal, mina veel vanemate kodus Kapteni tänaval, mingi hetk kolisime kokku minu vanaema Eha teisele korrusele Tammelinnas. Janele meeldis kirjutada postiga saadetud kirju kui ta oli eemal välismaal, neid kirju oli romantiline saada. Mäletan et Jane oli kade kui ma sõprade nagu Toomas käisin kusagil majandusteaduskonna üritustel ja ma olin ka kade kui Jane kusagil käis.

II vaatus: Ennast otsides (2009-2012)

Jane meenutus: Aastad 2009 kuni 2012 panid proovile. Tormilised kahekümnendad. Olles põhikooli ja keskkooli läbinud ontlikult õppides ja trennis käies, olid ülikooli aastad minu jaoks kindlasti üks hiline teismeiga, kus meri põlvini ja taevas laeni. Pärast Pauliga kohtumist tekkis hetkeline rahu, kuid see ei kestnud kaua. Peas kummitasid küsimused – kes ma olen ja mida ma tahan? Olles varasemalt üpris kindlalt mööda oma teed sammunud ja näinud selgelt, kuhu see tee viib, avastasin ühel hetkel, et ei olegi ainult seda ühte ja ainust teed. Kaks korda olin ristteel, kus tegin otsuse, mis viis mind Paulist eemale. Need otsused tundusid endale tollel hetkel ainuõiged, aga aeg näitas, et need olid tehtud uisapäisa. Mul ei olnud piisavalt elutarkust ega kannatlikkust. Oli naiivne ootus, et koguaeg on liblikad kõhus ja pea pilvedes. Õnneks või õnnetuseks kasvame me kõik ükskord suureks. Mina kasvasin suureks alles 28-aastaselt. Mulle tundub, et Paul, olgugi, et ta on minust 4,5 aastat noorem, on alati olnud tasakaalukam ja kannatlikum.

Pauli meenutus: Usun, et see periood olid eneseotsingud meile mõlemale, olime erinevates etappides, mis võis olla ka meie vanusevahe tõttu, mis meid ka lahku viis. Sellel perioodil alustasin magistriõpinguid majandusteaduskonnas, tudengielu jätkus, kuigi suurem roll oli sõpruskonnal kui õpingutel. Mäletan et tavaliselt hakkasid koosolemised kolmapäeval ja lõppesid pühapäeval, käis üks tants ja trall ja tagaajamine ja nii mitmeid nädalaid. See aeg viis mind kokku ka Urvoga, kui 2010 suvel sai midagi asjalikku tehtud ja Mobiiliringlus alustatud, üks samm lähemale täiskasvanuks saamisele. Tagasi vaadates sellele ajale arvan, et nii nagu heaks meremeheks ei saada kunagi vaiksel merel, ei saa ka heaks kaaslaseks kui ei ole keerulisemaid aegu üle elanud.

III vaatus: Kokku kasvamine (2012-2024)

Saatuslik päev – 24. märts aastal 2012. Kell 17:00 kõlab avavile Eesti Maaülikooli spordihoones. Meeste saalihoki meistriliiga mängus kohtuvad Eesti Maaülikool SK ja SK Saku Fortuna. EMÜ kapten on mängija nr 5 – Paul-Kristian. Mängu protokolli järgi ja asjaosaliste mäletamist mööda on saal rahvast täis – publiku arvuks on protokollis märgitud 83. Publikus, tagumises reas istub Jane. Jane ja Paul ei ole tükk aega teineteist näinud. Mäng on pingeline ja põhimõtteline, nagu vist iga mäng tollel ajal meeste saalihoki meistriliigas. Esimese kolmandiku viimasel minutil on seis 3-3, 19:31 kohtunik vilistab ja tõstab käe – kaks minutit EMÜ mängijale nr 5, kepilöök. Paul läheb kohtuniku laua kõrvale toolile oma karistust kandma. Jane otsib pingsalt taaskord Pauli siniseid silmi. Paul oli taaskord võitnud Jane südame – vana arm ei roosteta. Pingelise mängu võidab lõpuks lisaajal EMÜ meeskond. Võiduvärava mängu 64. minutil viskab ei keegi muu kui meeskonna kapten, Paul-Kristian. Võib ainult ette kujutada, millises joviaalses meeleolus möödub EMÜ saalihoki hilisem võidu tähistamine Tartu linna peal. Kuidagi leiab Paul öösel tee Jane juurde. “Kui see ei ole armastus siis mis see on?” olid Jane sõnad järgmine hommik Paulile. Mis sa ära teed, Jane ja Paul on nagu magnetid, raske lahus hoida. Siit edasi on juba ajalugu – 2012. aasta 27. detsembril (täpselt 9 kuud hiljem) sünnib Hugo Johannes. Kaks aastat hiljem, 2015. aasta 27. jaanuaril sünnib Hans Mattias. Viimased 12 aastat on koos rajatud kodu, kasvatatud lapsi, tehtud sporti, käidud reisidel, peetud sõpradega pidusid ja üha rohkem kokku kasvatud. Kihlusime juba 2019. aasta talvel, aga pulmadeni oleme jõudnud alles viis aastat hiljem aastal 2024.

Meie lugu on nagu iga teine lugu – eriline ja samas inimlikult tavapärane. Ühes õiges armastuses on nii rõõmu ja õnne kui ka valu ja vaeva. Et armastuse eest head hoolt kanda, on vaja meelekindlust ja kannatlikkust. Me mõlemad oleme ennast otsinud ja seigelnud elumere lainetel, aga lõppude lõpuks on hea koos ankur merre heita. Kõik on meie jaoks võtnud veidi kauem aega, aga seda küpsem ja kindlam meie lugu meile tundub. Marurahulikult. Tark ei torma!